Sotsiaalmeedia

Filmisoovitus: After the Dark – Kas elada asjalikult või elusalt?

Kirjutanud Liis Järvamägi (15.03.2021)

Ma ei vaata filme enamasti mitu korda, kuna elus on liiga palju huvitavat, et ühte teost mitu korda nautida. Küll aga on mõned, mida ma olen vaadanud korduvalt ja vaataks veel.

Nendeks on näiteks La La Land ja Tõde ja õigus, aga täna tahan ma rääkida filmist nimega After the Dark, mis sattus minuni täiesti juhuslikult 2017. suvel sõbra soovitusel.

Sisututvustus

Minu lugu on küll väike spoiler alert, kuid film on siiski vaatamist väärt. Põhiteemaks on filosoofia tund, kus õpetaja on teemaks toonud maailmalõpu stsenaariumi. Sõber soovitaski mulle seda filmis, kuna talle meeldis koht, kus üks filosoofia klassi õpilastest pani proovile oma sõbrad, kas nad tegelikult on valmis teda surmasuust päästma.

Olukord, mida 20-pealisel grupil lahendada tuleb, on see, et neil on ellujäämiseks aastaks ajaks kasutamiseks punker, mis mahutab olukorra vaibumiseni ainult kümme inimest. Osalejatele jagatakse loosiga rollid nagu talunik, astronaut, ooperilaulja, ehitusinsener, veini aktsjonär, moedisainer jne. Omavahel tuleb otsustada, kes punkrisse saab ja kes mitte. Esimese stsenaariumi järgi valitakse jääjateks kõige “kasulikumad” ametikandjad nagu ehitusinsener, terapeut, talunik jne.

Mitte liiga palju detailidesse minnes, esimene stsenaarium ebaõnnestub, kuna elu punkris oli tõesti masendav ja kui aasta läbi sai, polnud väljasaamiseks ikkagi füüsilist võimalust ja olukord muutus taas olelusvõitluseks kuni ressursid punkris lõppesid. 

Teises stsenaariumis lisandusid esimestele omadustele ka teine, näiteks ravimatu haigusega elektrik, kinnisvaramaakler, kes on ühtlasi ka ämmaemand, ooperilaulja, kes räägib seitset keelt ja aasta pärast kaotab ilma arstiabita oma lauluhääle jne. Selles olukorras on juba rohkem infot, mille põhjal otsustada ja valik tehakse taas isekeskis hääletades nagu esimesel korralgi.

Igas stsenaariumis on tugev roll õpetajal, kes olukordi manipuleerib ja need vastuolulisemaks muudab. Kahjuks ka see stsenaarium “lendab õhku”, kuna just õpetaja teebki olukorra peapeale.

Kolmanda stsenaariumi juhtimise võtab enda peale üks õpilane, Petra, ning see ring tehakse teise loogika järgi. Petra valib ise enamasti need, kes loogiliselt võttes esimeses ringis kindlasti välja jäid. Poeet, moedisainer, aednik jne. Elu punkris oli täiesti teine kui esimeses või teises stsenaariumis. Igaüks saab väljendada seda, milles ta hea on: harfimängija teeb muusikat ja ooperilaulja lõõritab. Pokkerimängija õpetab kaardimängu ka teistele ning veiniaktsionär teeb oma maagiat. Lõpuks tuleb välja, et maailmalõppu ei tulnudki ja kuna punkrisolnud on oma väärtust kaotanud, ei loe filosoofia õpetaja seda kümnepealist kampa ikkagi olukorra sooritamisel heaks valikuks. 

Samas toob õpilane Petra välja, et me elamegi lühikest aega, kindlasti ebaperfektselt ja vahel rumalalt. Samas siis polegi vahet. Sest nii me olemegi loodud ja kui on tulnud aeg surra, siis me ei hakka vastu.

Mida filmist õppida?

Me niikuinii ei võida elu mängu ja ei tasu olla nii tõsine, vaid korras hoida see, mis sind füüsiliselt elus hoiab ja läbi selle ka tegelikult teistele abiks olla. Ülejäänud ajal me ei pea rabama nagu pimedad ja ennast auku kaevama. Üksinda kaevame endale ületöötamise ja liigse tõsidusega augu, aga üksinda välja saada on raske.

Hoidkem ennast pigem ka hingest noor ja meelelt puhas. Muusika, kunst, meditatsioon, jooga, reisimine, sport ja õppimine teevad elu ilusaks. Hobid hoiavad meele karge ja teravana. Kunst ei ole ainult kunstnikele vaid inimestele. Muusikat võib teha igaüks ja pikaajalise kandlemängija ja koorilauljana ütlen, et esinemised ja laulupeod on laval ja laulukaare alt palju võimsamad ja tähenduslikumad.

Muidugi on meil vaja insenere, kes valmistavad lennukeid, millega reisida, elektrikke, kes aitavad meil igasugu seadmeid kasutada ja valgust tuppa tuua, kuid sellega ei peaks minema liiale. Ilma eesmärkide ja väljakutseteta elu on super igav, kuid miks ütlevad paljud, et neil ei ole hobide ja huvialadega tegelemiseks aega?

Sul on aega!…

…Kõigil on aega! Aja juhtimine tuleks ametlikult ümber nimetada prioriteetide juhtimiseks. Kas sa tahad elada õnnelikult või kiirustades? Mul ei ole valemit ega imerohtu, kuidas peaks elama ja mul polegi õigust seda kellelegi teisele peale enda öelda. Samas ma ikka imestan inimeste üle, kes on passis vanad, kuid elukogemuse kohapealt ma imestan, et “sa oled ju elanud, kuidas sa ei tea sisekõnest, enda meelestatuse juhtimisest ja sellest, et mitte keegi ei ole sulle midagi võlgu.” Sa ise oled oma elu rajaja ning selleks on sul terve elu. Kunagi pole hilja, kui sa ise nii otsustanud ei ole.

Vaata vahelduseks filmi, lase endal puhata ja mängida.

Youtube link: https://www.youtube.com/watch?v=xF9vUxZs3Dc

IMDb: https://www.imdb.com/title/tt1928340/